Krdi loll lind



Autor - Aaron Posner
Lavastaja - Taago Tubin
Kunstnik - Liisa Soolepp
Muusikaline kujundaja - Lauri Lüdimois
Valguskunstnik - Mari-Riin Villemsoo
Liikumisjuht - Raido Mägi
Tõlkija - Erkki Sivonen
Osades - Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa, Janek Vadi, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Laura Kalle, Ringo Ramul, Andres Tabun.


Esietendus 7. Oktoober 2017, Ugala teatris. 

Küllap on kõik vähemalt korra elus kuulnud vene kirjanikust Anton Tšehhovist ja ehk pole ka "Kajaka" nimi enamusele võõras. Tunduvalt kaugem on eesti publiku jaoks ameerika näitekirjanik  Aaron Posner, kes on Ugalas lavale tulnud “Krdi lolli linnu” autor. “Krdi lolli linnu” aluseks on Tšehhovi  loodud sündmustik ja tegelased, kuid selleks, et etendust nautida ei pea olema “Kajakaga”  ega ka mitte Tšehhoviga üldse sina peal.

Etenduse alguses on vaatajale loodud idülliline maastikuvaade, laval on sügisesed lehed, mängib õrn taustamuusika ja esiplaanil on laud samovariga. Üsna peagi riisutakse lehed kokku ja rebitakse maha imelist maastikku kujutav kardin(?) Kuna tüki üheks teemaks on uue kunsti otsimine ning põhimõtte pärast klassika vastu olemine, siis näib nagu purustaksid näitlejad etenduse alguses kõik, mis on mingil määral tšehhovlik.

“Krdi loll lind” toob publiku ette keerulised inimsuhted ja arutelu kunsti üle. Näidendi tegelased on kõige paremas mõttes päris inimesed. Igal ühel on oma lugu ning puuduvad nö head ja halvad tegelased - publikul on võimalus kaasa elada ükskõik millisele neist.

Koss, keda kehastab Martin Mill, näib olevat põhimõtteliselt vastu kõigele traditsioonilisele ning püüab kõigest väest leida uusi vorme, kuid lõpuks jõuab ta siiski selleni, et klassika on põhjusega klassikaks saanud - teeme vana, aga paremini. Tegelikult võib sellega nõustuda - enam ei üllata eriti kedagi, kui lavastajad panevad klassikateoseid algtekstiga võrreldes teise kohta ja aega. Teoste tänapäevastamine on viimaste aastate jooksul teatris muutunud küllaltki tavapäraseks nähtuseks. Esialgu Koss seda ei näe ning ta püüab läbi lüüa nö perfomansiteatriga või “tegevuskunstiüritusega” nagu seda etenduses nimetatakse. Kas Koss oli andekas kirjanik? See küsimus on õhku visatud ka Tšehhovi Konstantini puhul. Oli ta kirjanik, kes läbi ei löönud, sest tal puudus anne või oli potentsiaali piisavalt, kuid puudus usk endasse? Arvan, et Koss oli kirjanikuna andekas küll, kuid ta lihtsalt ei talunud kriitikat. Pärast oma tegevuskunstiürituse nurjumist, ema Emma tõttu, andis ta koheselt alla. Teiste inimeste arvamus kaalus üles Kossi soovi teha kunsti.  


Martin Milli kehastus Kossist oli vaieldamatult imetlusväärne. Näha on impulssid, mis panevad Kossi tegutsema ning samuti on märgatav tegelase areng - inspiratsioonist pulbitsevast armastavast mehest jänni jäänud kannatava hingeni. Milli puhul olid eriti meisterlikult mängitud nö “neljanda seina lõhkumised”, mis minu hinnangul saavad hästi tööle hakata vaid siis kui need on mängitud nii, et publikul saalis olles ei ole piinlik, et kui Mill küsib, siis publik vastab. Rõõm tõdeda, et nii see ka oli!

Niina unistab lavast ja kuulsusest ning esialgu piisab talle Kossi näidendist ja etendusest väikesel laval. Tema etteaste tegevuskunstiüritusel on võluv ja kohati nõiduslik.Vali muusika ühes lavasuitsu ja monoloogiga sellest, et siin me nüüd siis oleme.
Peagi ilmub Emma elukaaslane, edukas kirjanik Trigorin, kelle teostega Niina väga hästi tuttav on, pildile ilmub, siis armub Niina koheselt. Kas Niina armus kirjanikku sellepärast, et olles palju tema teoseid lugenud ja pidades teda autoriteediks, tundus, et ta tunneb Trigorinit läbi ja lõhki või nägi Niina hoopis võimalust läbi tema pürgida suurtele lavadele? Siin on piisavalt ruumi spekulatsioonide jaoks. Üks ei välista teist - Niina võis armuda ja leida võimaluse läbi Trigorini saada ihatud kiirgav tee kunstini.

Niina Klaudia Tiitsmaa esituses on õrn ja haavatav, lummav tütarlaps, kes kunstist ja armastusest on läbi imbunud. Alles teises vaatuses, kui Koss uuesti Niinaga üle pika aja kohtub, näitab Niina ka oma jäikust. Elu oli tema vastu julm jättes ta ilma nii armastusest kui ka oma lihasest lapsest, leidmata toetust oma andele. Tema sinaval taeval lennanud lumivalge  kajakas oli mõrvatud.. Lummav oli stseen, kus kõik tantsisid - Emma Sorniga, Maria Semmiga ja Niina Trigoriniga. Ainult Koss oli üksinda ning vaatas Niinat, kelle silmad omakorda rippusid vaid Trigorinil. See oli ilus ja valus. 

Semjon (Ringo Ramul) ja Maria (Laura Kalle) piinlesid mõlemad armuvaludes. Semm armastades Mariat ja Maria Kossi. Semm oli minu jaoks üks ainukesi “helgeid” tegelasi, sest temast kiirgas positiivsust olenemata sellest, et ka temal olid omad raskused. Ullikene, kes üle kõige maailmas armastab muffineid - kuidas saakski nii võrd armsa tegelase peale saalis mitte muheleda? Ramul kehastas Semjoni täiesti siiralt ja oli tõepoolest väga-väga armas.  

Selle suure armsuse vastandiks on aga Maria, kes on kohati brutaalselt aus. Ta ei eita seda, et on pessimistlikult meelestatud ning kannab koguaeg musta, sest ta leinab oma elu. Ka tema muusikalised etteasted, mis on ääretult lummavad, ei ilusta midagi, vaid annavad edasi toorest tõde. Teise vaatuse lõpus näeme aga rohkem naertavat ja värvilisemates rõivastes Mariat, kes näib oma eluga rahul olevat. Olgugi, et tema kaaslaseks sai Semm, mitte Koss, keda ta nii meeletult armastas. 
Olles näinud Laura Kallet varasemalt särasilmsetes rollides, oli huvitav jälgida teda mängimas midagi niivõrd teistsugust ning üllatavad olid muusikalised etteasted nii pillimängu kui ka laulu poolest.  

Trigorin ( Janek Vadi) ja Emma (Merle Palmiste) edukas kirjanik ja teatrilavade primadonna - näib nagu perfektne paar. Ometi põgeneb Trigorin Niinaga minema. Küllap oli Emmal õigus kui ta ütles, et Niina on unelm, mida Trigorin noore poisina soovis, kuid ei saanud, sest oli vinniline nohik. Trigorini ja Niina suhe ei ole pikk ning peagi on kirjanik tagasi Emma embuses. Emma on alati tahtnud olla tähelepanu keskpunktis ning Merle Palmiste mängib seda väga peenetundeliselt kuni ehtsate pisarateni välja. Iha publiku armastuse järele väljendub Emma karakteris, kuid mitte ainult.. tema monoloogis on näha emaarmastus Kossi vastu. Koss arvab, et ta ema vihkab teda, kuid Emma monoloogis on sellele kaunis vastulause :” Ei, ma ei vihka teda. Kuidas ma saaksingi”. Ta armastab teatrit ja aplausi, aga usun, et ta armastab ka oma poega. 

Trigorin eduka kirjanikuna on eneseteadlik, kuid samas ütleb ta, et tema ei tunne teiste inimeste austust tema vastu. Ta viskab õhku oletuse, et just sellel hetkel räägib temast tuhat inimest, kuid tema ei saa sellest osa - ei näe ega kuule oma austajate kiitust.
Janek Vadi esituses on kirge ja puhtsüdamlikkust. Eriti hästi tuleb see välja teises vaatuses Niina alastusega. Trigorin murdub. Niina kutsub teda endaga kaasa ja hoolimata Emma sõnadest ütleb Trigorin vaid: “Palun lase mul lihtsalt minna..” 

Andres Tabuni Sorn oli ainus karakter, kellest nö reaalne “siin ja praegu” armastus mööda läks. Kui kõik teised soovisid vastuarmastust, siis Sorn tahtis armastada. Ta rääkis, kuidas ta igapäev kedagi teist mängib. See on küllaltki levinud murekoht - inimestel on komme manada ette hea nägu naeratada ja teha kniksu ning hiljem üksinda oma muredele lahendust otsida. Sorni puhul kehtis täpselt see sama kuni tema monoloogini ei oleks arvanudki, et tegu on niivõrd katkise inimesega, kellel on vajadus armastada. 

Tükki raamistas klassikaline Šostakovitši valss ja samuti kõik lood, mida näitlejad esitasid. Muusikaline kujundus toetas igati õhkkonda, mida Posneri tekst Tubina lavastuses loonud on - mõtlik, sünge. Täis lõputut armastust, kunsti ning ka elu ja surma. 

Pärast etendust oli tahtmine mõelda läbi, millised on need väärtused, mida hindan mina oma elus või kuidas tuleksin mina toime kui oleksin Niina või Kossi olukorras ja unistused puruneksid mu enda silmade all. Unistused nii armastuses kui ka kunstis..

Kommentaarid