Orpheus allilmas

Tõlkija : Jaak Rähesoo 
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ingomar Vihmar (Endla) 
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits 
Osades: Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp, Andres Noormets, Aarne Soro, Tarvo Vidrolin, Terje Pennie, Jaana Kena, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Vilma Luik, Vallo Kirs, Peeter Jürgens

Esietendus 18. november 2017, Ugala teatris. 


"Orpheus allilmas" on 1957. aastal esmakordselt lavadele jõudnud Tennessee Williamsi teos, mille probleemistik publikut veel tänagi kõnetab. Maailm täis võõraviha ja võimuvõitlust. Väikelinn, kus võõras peab enne loojangut kadunud olema ja kus klatšimoorid ei anna armu ühelegi elanikule. 

Tennessee Williams on kahtlemata üks 20. sajandi prominentsemaid näitekirjanikke. Tema teosed on geniaalsed ja on vallutanud maailma teatreid. Ingomar Vihmar  võiks ilmselt Williamsist ja tema loomingust paljutki rääkida, sest "Orpheus allilmas" on juba kolmas Tennessee näidend, mis Vihmari läbi lavalaudadele jõuab. 

Etendus algas nii nagu polekski neljandat seina olemas. Beulah (Kata-Riina Luide) ja Dolly (Jaana Kena) haaravad publiku oma klatširingi ja nii kuuleme kogu vajaliku tausta Lady Torrence (Triinu Meriste) elu kohta. Roosasse riietatud Beulah ja Dolly olid täpselt sellised nagu minu vaimusilmas ühed provintsilinna klatšidaamid olla võiksid - alati igal sündmusel kohal, kõike uurimas ja ka pisut ennasttäis. 

Williamsi tegelastel on heitlused iseenda ja maailmaga. Nii on minu meelest üks huvitavamaid tegelasi Carol (Adeele Sepp). Pisikesest USA lõunaosariigi provintsiühiskonnast väljaheidetud hing, keda algul peeti usuhullust maailmaparandajaks ja siis ebasündsaks hulkuriks. Ühiskonna hukkamõist on kiire tulema..
Adeele Sepp Caroli rollis oli räige ja nii tundmuslik samaaegselt. Põhimõttekindel ja haavatav. Haavatav Val Xavieri (Rait Õunapuu) võimest oma vabaduseiha ja kitarriga lummata. 

Orpheus oli imeline lüüramängija ja laulik, kes sulatas oma mänguga kõigi südamed nii all- kui ka ülailmas. Val Xavier on rändur ja igas mõttes vaba hing, kõige kallimaks varaks autogramme täis kitarr. 
Tennessee loos võib Orpheuse tagasivaatamiseks pidada vist Vali otsust jääda provintsi, jääda Lady kõrvale, ometi oleks võinud see koera temperatuuriga noormees minna Caroliga, kes teda kaasa kutsus või oleks võinud minna lihtsalt vabaduse poole vallutama uusi südameid. See tagasivaatamine röövis temalt Lady ja ka tema enese. Orpheuse müüdis loopisid ülemeelikud purjus naised vaese mehe liiga kurva laulu pärast kividega surnuks. Tennessee Orpheuse surm on ühest küljest justkui ühiskonna hukkamõist ja teisalt lihtlabane võimuvõitlus. 


Val Xavier Rait Õunapuu esituses oli salapärane ja veetlev just nii nagu Orpheus olla võiks. Ehk oleksin oodanud veidi rohkem kitarri tinistamist ja laulu Õunapuu poolt, kuigi öösiti taevas magavatest lindudest rääkis ta tõepoolest hurmavalt. 

Lady Torrence on endassesulgunud, aga tegelikult väga tugev naine. Tema üks kõige helgemaid stseene on teises vaatuses, kus ta on riietatud sinisesse seelikusse ja punasesse pluusi justkui neitsi Maarja ning ta saab teada, et temas on jälle ärganud elu.  
Tegelase arengut on tohutult huvitav jälgida. Lady mineviku varjud mängitakse nii hästi juba etenduse alguses ette tekitades vaatajas pinevust. Meristel on temperamenti ja keevalisust piisavalt itaalia salaviina kaupleja tütre kehastamise jaoks. Samas on temas ka malbust ja rõõmusädet kui lõpuks on kättejõudnud see uus tärkav elu, mida Lady Torrence on nii väga oodanud. 

Selles loos on kirge, tagakiusu ja ka võitlust. Võitlust nii iseenda kui maailmaga, võitlust ebaõiglusega. Püüdlusi langenud maailmas elada ausalt ja iseendana. Püüdlusi leida endas värske elu.. 

Fotod on pärit Ugala teatri kodulehelt



Kommentaarid